Püsiväärtuste ja usalduse toel

Vaatamata mõne eneseimetlusest lummatud poliitiku ilustatud hinnangutele, on Eesti jõudnud ummikteele. See ummiktee algas riigi üliõhukeseks hööveldamisega ja on jätkunud populistlike valimiskampaaniatega, teerulliga Riigikogus ning suutmatusega õigeaegselt reageerida majanduslangusele. Mind hirmutab, et valitsuserakonnad pole olnud võimelised pakkuma reaalseid lahendusi sellelt ummikteelt väljapääsemiseks. Selle asemel oodatakse eurot otsekui uut valget laeva. Kas kuudepikkused ravijärjekorrad, arstiabi kättesaadavuse järsk vähenemine või noorte perede toimetulek on tõesti väärt ohver, et ühiskonna kõige nõrgemate taskust viimane välja pigistada? Pigem võimendab riigijuhtide käitumine inimestes ühelt poolt talumatuse tunnet, teisalt jõuetust: räägi, mida räägid, ja tee, mida teed, valitsus talitab ikka omamoodi.

Usaldus algab perest
Praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi mõju süvendab omakorda väärtuskriis. Ka rasketel aegadel peame eelkõige silmas pidama seda, et eesti rahvas jääks püsima. Ühesõnaga, meil peab sündima rohkem lapsi, aga selleks on vaja tugevat peret. Et lapsel oleks hea ja turvaline kasvada, tuleb taas ausse tõsta ajastute tuleproovile vastupidanud pereväärtused. Perekonna aussetõstmisel ja laste kaitsel saavad kaasa aidata kõik rahvuslik-konservatiivseid väärtusi hindavad erakonnad, kasutades selleks seadusega määratud võimalusi.
Tugeva pere eelduseks on usaldus mehe ja naise vahel. Usaldus on kõige aluseks ka riigis, kuid Eestis jääb seda paraku aina vähemaks. Kui palju me usaldame oma riiki, kaasinimesi, erakondi või  kohalikku konstaablit? Usun, et lootust veel on. ETV „Foorumi” saates koondamislöögi alla sattunud päästetöötajate usaldusisik Paulus ütles: „Olen Eesti riigi päästetöötaja ja usaldan oma riiki.“ Kas tema jääb tõesti viimaseks mohikaanlaseks, kes kõigele vaatamata usaldab riiki, ehkki kohe-kohe võib tedagi tabada koondamine? Vaevalt, sest me kõik tahame ja peamegi oma riiki usaldama. Kuid usaldus riigi vastu ei tähenda iseenesest valitsuse usaldamist, sest valitsus ei samastu riigiga. Ometi näikse praegune valitsus soovivat end riigiga samastada, pidades riiki omakorda erakonna  käepikenduseks või pelgalt võimurusikaks. Nii saab mis tahes otsused ja seisukohad vormida Riigikogu minimaalse võimaliku häälteenamusega kõigi inimeste üldiseks tahteks. Õigusloome teerulli lömastavat mõju oleme kogenud nii pensioni teise samba riigipoolsete maksete peatamisel, negatiivse riigieelarve sidumisel valitsuse usaldushääletusega kui ka mõne muu otsuse puhul. Jah, teerulliga saab ehk maksma panna õigust, kuid mitte õiglust ja usaldust. 

Olla kaasatud ja otsustaja
Usaldus riigi, valitsuse ja erakondade vastu algab kõige lihtsamast. Selleks peavad inimesed tahtma, julgema ja saama kaasa rääkida poliitika kujundamisel, selleks peab avalik võim teenima nende huve. Inimeste poliitilise otsustusõiguse suurendamiseks on hädavajalik seadustada rahvaalgatus ning väärtustada seda nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Ka erakonnapoliitikas peab iga liikme seisukoht kuuldavaks saama – võtmeküsimusi tuleb otsustada kõiki kaasava hääletuse kaudu.
Erakondade usalduse tõstmise üks võimalus on see, et loome selguse nende rahastamise põhimõtetes. Kui praegu on erakonna riigipoolse rahastamise aluseks Riigikogu mandaatide arv, siis kohaliku demokraatia tugevdamise seisukohast on mõistlik arvestada ka kohalike valimiste tulemusi. Ja rahastamisvalemi kolmas komponent peaks olema erakonna liikmete arv, see motiveerib erakondi kaasama poliitikaloomesse senisest enam inimesi. Kui kasvab ühiskonnaelu võtmeküsimustes kaasa rääkivate inimeste hulk ja nende teadlikkus, on lootust muuta valimiskampaania reklaamiagentuuride mõõduvõtmisest maailmavaateliseks aruteluks.
Valitsuse, aga ka erakondade otsuste usaldatavuse mõttes on poliitika kujundamisel arukas kaaluda kõiki võimalikke plusse ja miinuseid. Põhjalikud analüüsid ja uuringud eeldavad seda, et riigivalitsemisse tuleb kaasata oma ala parimad asjatundjad, kelle seisukohaga peab arvestama. Ikka selleks, et suudaksime vaadata tänasest kaugemale. Riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“ ja Rahvaliidu programm ”Hooliv Eesti 2030” ulatuvad vaatama kümnendite taha. Lühinägelik on eirata tulevikusihte pelgalt seetõttu, et päevakajaliste otsuste elluviimine on lihtsam või kergekäelised valimislubadused tõotavad kopsakamat häältesaaki.

Euro tulles ellu jääda
Kui peaminister Andrus Ansip välja arvata, ei julge vist keegi öelda, et Eesti majanduses on kõik hästi. Meie eelarvekriisi põhjuseks ei saa pidada ainuüksi üleilmset finantskriisi ja sellest alguse saanud majanduskriisi. Maailma rahandus- ja majanduskriisi peamine „süü“ Eesti riigieelarve ees seisneb selles, et see toob selgelt välja majanduskasvuaastail Eestis rakendatud rahanduspoliitika kahjuliku mõju. Teiste ELi riikidega võrreldes valitsevad meil kõige suuremad tuluerinevuste lõhed. Õiglane tulujaotus aitaks vähendada sotsiaalset ja piirkondlikku ebavõrdsust, väärtustada rahvuslikku kapitali ja viia majanduse uuele tõusule. 
 
Meil on vaja põhimõttelisi muudatusi, ja selleks tuleb ümber korraldada kogu maksupoliitika. Tarbimismaksude liiga suur osakaal lööb kõige valusamalt just ühiskonna nõrgemaid liikmeid. Kui riigikassat täidetakse kaudsete maksudega eelkõige tööinimese ja pensionäri arvelt, pole ka riik ise jätkusuutlik, teadmispõhiseks ettevõtluseks vajalikust keskkonnast rääkimata. Taastada tuleb tulumaks Eestist väljaviidavalt ettevõtluskasumilt, suurendada kohalike omavalitsuste eelarvetesse laekuvat osa üksikisiku brutotulust ning kehtestada kapitalimaks.

Usaldust taotlev riik ei tohi ka rasketel aegadel kohustustest lahti öelda. Sotsiaalkulude kärpimine riigieelarve tasakaalu huvides on sisenõudluse toetamise seisukohast ennatlik, sest sotsiaaltoetused elavdavad tarbimise kaudu otse ja vahetult Eesti majandust. Iga niisuguse sammu puhul tuleb mõelda sellele, et Eesti riik peab toimima ja rahvas ellu jääma ka pärast eurotsooniga liitumist.